From damnyouautocorrect.comPoolteist nädalat Tartus tagasi oldud ja tundub, et kõik sujub kenasti. Eile õhtul oli mu selle aasta highlight- nägin OMA SILMAGA hakat (maoori tantsu). Teate küll, see trampimise, karjumise ja nägudetegemisega esinemine/hirmutamine, mida Uus-Meremaa meeskonnad enne mängu algust teevad. Maooriga esineja näol küll tegemist polnud, aga ometi. He was a real kiwi!! My life is now complete.
Lisaks on korteris nüüd viimaks kardinad, tänu millele saan ma õhtul tule põlema panna ega pea möödakäijate eest varjuma. Äkki oligi asi hämaruses ja mõistus ei funktsioneerinud korralikult, aga ma otsustasin enam-vähem kindlalt teha kaks magistritööd. Ei noh, mitte, et mulle nüüd tohutult meeldiks taolisi asju kirjutada, pigem ikka selleks, et teadmata arvu aastate pärast saaks kaks tähtsat paberit. Ühe sellise, mis annab koolidirektoritele teada, et ma olen tark õpetaja; teise, mis ütleks, et ma oskan anglistika ja kirjanduse teemal sõna võtta. Õnneks on meie õppekava niimodi üles ehitatud, et selle raames on võimalik valida kahe suuna vahel (või siis valida mõlemad). Mõlema suuna ained on piisavalt huvitavad ja kui valida ei oska, siis tuleb ahnitseda mõlemat! Sel juhul küll ei saa kahe aastaga diplomit kätte, aga kuhu mul kiiret?
Tänase päeva tipphetk oli aga see, kui ameeriklasest õppejõud mulle A pani. I have international potential! Ameerika õpetamisstiil on meie omast lihtsalt nii erinev, et ma ei julgenud sealt positiivset hinnet oodatagi- lähenemine nii kodutööle kui seminari ülesehitusele on niivõrd erinev.
Kogu selle optimismi peale tuleks muidugi mainida, et homse koolipäeva jätaks ma alates keskpäevast hea meelega vahele (3x1,5 tundi pedagoogika aluseid!!!) ning Foucault' lugemine ei õnnestu ka kuidagi, aga siis ootab juba nädalavahetus.
0 comments:
Post a Comment