Töö klienditeenindajana (among other things) on jätkuvalt vaheldusrikas. Paaripäevase vahega ähvardati mulle politsei kutsuda ja avaldati armastust. Ei teagi, kumb ebameeldivam oli, ühed pealetükkivad tüübid mõlemad. Ähvardamas käis kohalik joodik- ta ikka aeg-ajalt peab vajalikuks meid külastada ja meid teavitada sellest, et see ei ole üldse mingi korralik töö meil ning meid tuleks vallandada. Traktorist oleks vist asjalikum olla kui administraator. Korstnapühkija oleks ka lahe olla, aga ega ta vist tööd ei paku, ainult teeb olemasoleva maha. Sel mehel on muide kõrgharidus... kuidas keegi üldse nii madalale langeb? Kunagi oli olnud täitsa tubli mees, tark ja korralik. Nüüd aga vehib rusikatega, sest me olevat kõik ülbed ja ahned ja tema kui maksumaksja rahast makstakse meile palka (ei saanudki teada, kes need 'meie' täpselt oleme). Tegelikult küll maksan mina vist oma maksudest talle toetust, aga tal on ilmselgelt rohkem õigust vinguda.
Paar päeva hiljem aga käis mingi (kunagine?) jalgpallur mulle rääkimas, kuidas naistele lillede kinkimine on ilusaim asi, mida mees teha saab ja kuidas ta nüüd kohe läheb lilli korjama mulle. Ei, aitäh. Käis mitu korda siin veel jalutama kutsumas ja puha, aga ei vedanud tal. Viimasel korral nähvasin talle ta sõbra ees suht korralikult juba ja peale seda pole ta siin enam käinud.
Vabandust.
Sel suvel nägin esimest korda jaaniussi ka. Eelmistel aastatel oleme küll käinud otsimas, aga tulemuseta, seekord vedas rohkem. August on varsti käes ja ma meenutan alles jaanipäeva, jeerum... Aga toredad ussikesed sellegipoolest. Pärast Anthony Bourdaini raamatute lugemist oleks järgmine loogiline mõte, et ei tea, kuidas nad maitsevad. Neid raamatuid ei tohiks mingil juhul lugeda enne reisile minemist, muidu tundubki näiteks sooja ilmaga tänavakaupmehelt toore kala ostmine hea mõttena.
Suvel olen remondi alal tublisti teadmisi kogunud. Suur armastus ehituspoodide vastu, mis mind algul tabas, on küll möödunud, aga toredad kohad ikka. Mida kõike kellelgi vaja võib minna! Käin ja imestan. Remondi vahepeal on õnnestunud ka päris mitu korralikku raamatut läbi lugeda ning ka ajakirjandusse süveneda. Paar nädalat tagasi lugesin tohutu üllatusega, kuidas eestlased reageerivad burkadele. Ma poleks tõesti uskunud, et burkadesse riietunult võib tänaval sellise kohtlemise osaliseks saada. Ju ma elan oma mullis, oma ideaalses maailmas, sest ma ei oleks ealeski ette kujutanud, et taoline riietusese võib endaga hetkega kaasa tuua sellisel määral mõnitamist, sõimu, näpuga näitamisest ja naerust rääkimata. Mul oli seda lugedes Eesti ühiskonna pärast tõsiselt häbi. Vaatamata sellele, et ma ise ei ole sellist suhtumist propageerinud ega mingil muul viisil sellest osa saanud, tekkis mul tahtmine vabandada kõigi ees, kes on pidanud Eestis oma usu või rassi pärast sellist suhtumist kannatama. Ma ei kujuta ette, kuhu on kadunud või miks ei ole välja arenenud inimeste tolerantsus. Ja kas on lootust, et asi paraneb? Kas seda parandaks haridus või ainult lennukipiletid? Või ei aitaks isegi teistsuguses ühiskonnas olemine ja ignorantsus vohaks edasi?
0 comments:
Post a Comment